Liikumise sünnilugu

Punane Rist on maailma suurim humanitaarorganisatsioon, mis tegutseb 192 riigis 15 miljoni vabatahtlikuga.

Punase Risti loomise idee pärineb 1859. aastast Solferino sõjatandrilt, kus noor Shveitsi ärimees Jean Henri Dunant kogus kokku haavatud ning organiseeris kohalikest külanaistest kannatanute abistamiseks erapooletu abistamise grupi.

Tagasi kodulinnas Genfis kirjutas ta raamatu “Solferino mälestus”, mille viimases peatükis seisab üleskutse luua vabatahtlikest koosnevaid erapooletuid abistamise gruppe ka teistes riikides. Raamat nägi trükivalgust 1862. aastal ning Punase Risti loomise idee oligi sündinud. Juba 1863. aastal tuli Genfis kokku Punase Risti Komitee, mis aasta hiljem võttis vastu I Genfi Konventsiooni “Haavatute abistamine sõjaväljal”.

Lisaks rahvuslikele seltsidele kuuluvadki liikumisse Rahvusvaheline Punase Risti Komitee, mis toetab tsiviilelanikke relvakonfliktides ning Rahvusvaheline Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Föderatsioon, mis abistab katastroofide jm-de suurõnnetuste puhul.

Eesti Punane Rist

Eesti Punane Rist alustas abistamistööd enam kui sada aastat tagasi: Hans Leesmenti poolt koostatud Eesti Punase Risti põhikirja kinnitas Eesti Vabariigi valitsus 24. veebruaril 1919. Seda päeva loetaksegi Eesti Punase Risti sünnipäevaks.

1919. aastal alguse saanud liikumine asus kohe appi Vabadussõja rinnetel ja tagalas: ainuüksi sanitaarrongides hoolitseti 43 tuhande haavatu ja haige eest. Sõjaaegsed abistamistingimused olid keerulised, ka varustust nappis. Rongivagunitesse tehti vigastatuile asemed konksude otsa riputatud vanadest soolakottidest. Kuna patju jm voodipesu nappis, võeti kasutusele saiajahukohtid, need pesti puhtaks ja täideti.

Kui haavatute ravimises saavutas Punane Rist kiiresti silmapaistva taseme, siis hoopis keerulisem oli haigustega ja seda eriti Vabadussõja algusperioodil. Nakkushaiguste vastu võitlemiseks pandi käima sauna-desinfektsioonirongid. Need koosnesid vedurist ja kuuest vagunist – kütte-, riietumis-, pesemis-, desinfektsiooni-, personali ja laovagun. Ühest rongi otsast suunati inimene sisse, teisest otsast väljus ta puhta, pestuna.

Vabadussõja järel Punase Risti tegevus jätkus: koolitati õdesid, loodi esmaabipunkte ning asutati sanatooriume ja hooldekodusid sõjainvaliididele jt abivajajatele ning lastekodusid sõjaorbudele. Punane Rist kutsus ellu ka eestimaise kiirabiteenuse ja hakkas korraldama vetelpäästet. Hulk plaane jäi aga plaanideks, sest aktiivse tegevuse katkestas mitmekümneks aastaks 1940. aasta riigipööre.

Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Föderatsiooni liikmeks võeti Eesti Punane Rist aastal 1992 Birminghamis. Sel ajal taasalgas ka Punase Risti aktiivne tegevus siin Eestis.