12. augustil 2024. aastal möödus 75 aastat neljast 1949. aasta Genfi konventsioonist ning oli esimese, 1864. aasta Genfi konventsiooni 160. aastapäev.
Aastal 2024 tähistatakse 1949. aasta nelja Genfi konventsiooni 75. aastapäeva – see annab võimaluse mõtiskleda nende rolli üle relvastatud konfliktidest mõjutatud inimeste kaitsmisel.
Kui järgitakse rahvusvahelist humanitaarõigust, päästetakse elusid ja kaitstakse inimväärikust. Rahvusvahelise humanitaarõiguse nurgakivi – Genfi konventsioonide 75. aastapäev tuletab meile meelde üleilmset kokkulepet, et sõdadel peavad olema piirid ning et sõltumata asjaoludest peab meie tegevus alati olema suunatud inimväärikuse ja kaastunde austamisele.
Uudiseid vaadates võib meile kergesti jääda mulje, et rahvusvaheline humanitaarõigus ei ole enam asjakohane ja seda ei austata kunagi. Nii nagu 1949. aastal, on ka tänastel sõdadel jätkuvalt kohutavad tagajärjed: need võtavad elusid, purustavad perekondi ja põhjustavad kirjeldamatuid kannatusi. Kuid keskendudes relvastatud konfliktide ohvreile ning nende vajadustele, aitab rahvusvaheline humanitaarõigus ära hoida ja leevendada mõningaid sõja halvimaid tagajärgi, kuigi selle rakendamise ja järgimise parandamiseks tuleb teha veel palju-palju enamat.
“Täna, tähistades Genfi konventsioonide 75. aastapäeva, seisame me kõik ühise eesmärgi nimel – kaitsta inimkonda ja edendada humaansust isegi kõige raskematel hetkedel. Konventsioonid, mis sõlmiti üle 75 aastat tagasi, ei ole lihtsalt rahvusvahelised lepingud. Need on inimkonna südametunnistus, moraalne kood, mis kehtib ka sõjakoleduste keskel,” ütles Eesti Punase Risti president Peeter Lepp. “Kuna maailm on muutunud keerukamaks ja konfliktid mitmetahulisemaks, seisame silmitsi uute väljakutsetega. Kuid konventsioonide tuum – inimväärikuse kaitse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimine – on ajatu. Need põhimõtted tuletavad meile meelde, et ka sõja ajal peab säilima inimlikkus. Ka tänapäeva konfliktide taustal on oluline rõhutada, et Genfi konventsioonid ei ole ainult mineviku relikt, vaid elav dokument, mis peab püsima ja mille tähtsust tuleb pidevalt kinnitada.
Täna on meie ülesanne jätkata nende põhimõtete järgimist ja tagada, et humaansus ja inimväärikus võidaksid alati. Inimlikkus ei ole luksus, vaid hädavajalik kaitse kõigi jaoks, keda konfliktid mõjutavad. See on meie vastutus ja kohustus tulevaste põlvkondade ees.”