Silvia Teras, Eesti Punase Risti vabatahtlike koordinaator ja vereloome tüvirakkude doonor
Iga päev ootavad sajad inimesed vereloome tüvirakkude siirdamist – protseduuri, mis annab uue võimaluse ägeda leukeemia, aplastilise aneemia või geneetilise immuunpuudulikkusega haigetele. Kuna patsiendid ei leia sageli oma lähisugulaste seast sobivat doonorit, siis on vabatahtlikud annetajad nende ainsaks ja viimaseks võimaluseks.
Turvaline protseduur
Levinud on arvamus, et vereloome tüvirakkude annetamine on valulik või ohtlik. See tuleneb ajast kui tüvirakke koguti vaid süstla abil vaagnaluust võetavast luuüdist. Tänapäevased meetodid on aga lihtsamad ega põhjusta ülemäära ebamugavust: tüvirakud kogutakse valdavalt perifeersest verest. Doonorile süstitakse mõni päev enne protseduuri kasvufaktorit, mis aitab vereloome tüvirakkudel luuüdist vereringesse liikuda. Kasvufaktor manustatakse nahaaluse süstena ega põhjusta suurt valu. Seejärel võetakse veenist verd, eraldatakse vajalikud rakud ja ülejäänud veri suunatakse tagasi doonori kehasse. Protseduur sarnaneb vereloovutusega ja kestab umbes 4-5 tundi.
Olles ise hiljuti protseduuri läbi teinud, võin kinnitada, et juba samal päeval on enesetunne hea ja taastumine kiire. Harvemini kogutakse luuüdi vaagnaluust, kuid ka seda viiakse läbi lühiajalise narkoosi all. Doonor ei tunne protseduuri ajal midagi ning vaid mõni päev võib olla kerge ebamugavustunne.
Paljud doonorid, sealhulgas mina ise, on olnud üllatunud, kui lihtne ja mugav see kogemus tegelikult on ning oleksid meeleldi nõus teekonna uuesti ette võtma.
Sageli pereliikmed doonoriks ei sobi
Euroopa statistika näitab, et umbes pooltel juhtudest ei leia siirdamist vajav patsient pereliikmete seast sobivat doonorit. Just seetõttu on vereloome tüvirakkude doonorite registrid elutähtsad – mida rohkem inimesi on nõus oma tüvirakke loovutama, seda suurem on tõenäosus, et eluohtlikku haigust põdev patsient leiab geneetiliselt sobiva doonori.
Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna juhataja Dr. Ain Kaare sõnul tehti Eestis 2024. aastal 30 allogeenset siirdamist, millest 24 korral leiti doonor registrist ning vaid kuuel juhul tuli sobiv doonor pereringist. Eesti elanikke on täna vereloome tüvirakkude registriga liitunud veidi üle tuhande.
“Doonori otsing algab sageli juba diagnoosi määramise hetkel, et vajadusel saaks siirdamisega võimalikult kiiresti alustada. Just seepärast on iga uus registreerunu oluline – mida laiem on doonorite valik, seda rohkem elusid saab päästa,” kirjeldab Kaare protsessi kulgu.
Kujuta ette, et üks telefonikõne võib anda kellelegi uue elu
“Väljakutsed tervisega ja pidev haigestumine on meid saatnud juba sellest alates, kui Bruno oli päris pisike. Aimdus, et midagi on halvasti, oli juba esimesel eluaastal. On olnud ajaperioode, kui võitleme hirmu, teadmatuse ja kurnatusega,” jagab aasta tagasi vereloome tüvirakkude siirdamise läbi teinud 5-aastase poisi ema. Geenidefektist tuleneva immuunpuudulikkuse diagnoosist oli vereloome tüvirakkude siirdamine ainus võimalus tervenemise teekonna alustamiseks. “Sobiva doonori leidmine oli meie jaoks tõeline õnnistus,” lisab Ida tänutundega.
Bruno puhul pereliikmed doonoriks ei sobinud, seega ka tema elu muutis registri kaudu leitud anonüümne doonor. “Peamine ootus protseduurile eelnevalt oli see, et laps saaks elada tavalist elu,” kirjeldab naine protseduurile eelnevaid mõtteid. Vereloome tüvirakkude siirdamine on andnud Brunole uue võimaluse täisväärtuslikuks lapsepõlveks. Taastumine protseduurist on olnud pikk ning omade katsumustega, kuid sammhaaval hakkas Bruno tervis paranema peagi pärast protseduuri. Kui varasemalt oli poeg sageli haige, siis tänaseks on tema elukvaliteet märgatavalt parem – ta on kasvanud, kosunud ja tugevam. Bruno liigub ja mängib rohkem ning peagi saab alustada ka järjepidevat lasteaiateed.
Kuidas saada doonoriks?
Vereloome tüvirakkude doonoriks saamine on lihtne protsess. Registreerimiseks tehakse vereanalüüs, et määrata doonori koesobivus ning need tulemused talletatakse vereloome tüvirakkude registri andmebaasis. Kui doonor osutub kellelegi sobivaks, võetakse temaga ühendust ning arstide meeskond tagab, et kogu protseduur oleks ohutu ja võimalikult mugav.
Eestis saavad 18-35 aastased terved inimesed liituda Vereloome Tüvirakkude Doonorite Registriga mitmete tervishoiuasutuste kaudu. Selleks tuleb täita registreerimisvorm ja tervisliku seisundi küsimustik ning anda vereproov koesobivuse antigeenide määramiseks. Liitumiseks võib pöörduda Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse, Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse või Pärnu Haigla vereteenistuse poole. Liitudes vereloome tüvirakkude doonorite registriga, kingid lootust ja annad võimaluse elada.