Intervjuu staažika lastelaagrite korraldaja Palbo Vernikuga.
Sa oled päris pikalt laagreid korraldanud.
Ma olen klasse metsa viinud aastast 2015. Ma tegin sellise programmi nagu Klapp, selle eesmärk oli parandada klassisiseseid suhteid ning lahendada probleeme. Punane Rist hakkas meie vastu huvi tundma, et me õpetaksime ka seal maastikuotsingut või midagi sellist, aga see justkui ei läinud käima. Samal ajal algas hoopiski Ukraina sõda.
Esimesel sõjasuvel tegin põgenike lastelaagrit ja see viis nii kaugele, et järgmisel sügisel võtsime Punase Ristiga käsile need klassid, kus on ukrainlased: 4.-6. klass, tegime nende klassidega 30 matka. Siis tuli teine sõjasuvi, kus tegime ka lastelaagreid. Pärast seda tuli sügis, mil tegime jõuluaja lastelaagreid eesmärgiga, et lastel oleks jõuluajal midagi teha — seda enam, et ukrainlaste jõulud on ju nagu õigeusu kirikus ikka uuel aastal, mitte nii nagu meil.
Novembris lõpetasime kaks laagrit McDonaldsi toetusega.
Kui palju on laagritest Ukraina lapsi läbi käinud?
Umbes 800, kõigi laagrite peale kokku, tegelikult üle 800, pluss need veel klassid, kes käisid metsaüritustel, nii et veidi alla tuhande. Need laagrid on kõik koostöös Eesti Punase Ristiga.
Kuidas töö käima läks?
Algul oli väga suur segadus, sest keegi ei teadnud, mida nende lastega teha. Psühholoogid ütlesid, et me ei tohiks mingit laagrit teha, igasugused terapeudid ütlesid, et mis mõttes ei tohi, muidugi tohib, peategi tegema. Ja me tegimegi, ega me mingit traumalaagrit ega midagi sellist ei teinud, tegime laagri, kus lapsed said mängida ja joonistada, oli ujumine, jooks ja saun — lihtsalt ilusad asjad.
Millised on tulemused?
Eriti just esimesel sõjasuvel lõppesid kõik laagrid suure nutmisega, keegi ei tahtnud väga ära minna. Alati on tahetud uuesti tulla ja küsitud, et millal jälle saab. Laagris sees on ka näha, et esimestel päevadel on väga palju ärevust, lapsed on palju telefonides, aga viimastel päevadel suhtlevad rohkem omavahel.
Kas laagrid on ainult Ukraina lastele või on ka segalaagreid?
Esimesel sõjasuvel tegime ainult ukrainlaste laagreid, tesel proovisime ka segalaagreid — eesmärk oli see, et lapsed tunneksid üksteist, kas nad olid siis ühest koolist või muidu tuttavad. Sealt edasi oleme teinud eraldi, sest ukrainlased ei ole tahtnud eesti keelt ära õppida.
Räägi täpsemalt programmist Klapp.
See on kolmepäevane matk klassidele Tartu linnast. Sellist programmi ei tehta rohkem Eestis ja ma arvan, et ka terves maailmas mitte. Klassitäis lapsi viiakse metsa, parematel hooaegadel käis meiega metsas 120 klassi ühe õppeaasta sees. Lisa saab vaadata https://startretked.ee/ Selle volüümi sees oli ka 30 klassi ukrainlasi.
Formaadi väljamõtlemiseni viis minu oma vanema poja klass, kui nad olid 5. klassis. Toimus aastaid enne seda, kui hakkasin võõraid lapsi metsa viima. Otsisime lahendust rahututele klassidele, õigemini nende vanematele. Mingil hetkel oli olukord nii meeleheitlik, et õppejuht oli nõus, et viige need klassid metsa. Viisime metsa neli klassi. Järgmisel talvel 12 klassi ja sealt edasi kasvas maht hüppeliselt.
Mis on metsasoleku sisu?
Sisu on selles, et kolm päeva saab olla oma klassikaaslastega koos ja tutvuda, sest koolis neil ei ole selleks lihtsalt aega. Seal on aega tülli minna, aga äraleppimise aega enam ei ole. Kolm päeva kulubki suhtlemiseks ja mõnikord ka väga raskelt tülliminemiseks ja äraleppimiseks. Tingimused on mittetavapärased: talumaja, elektrit ei ole, süüa tehakse lõkke peal, seal lagunevad tavalised suured koolimustrid ja võivad tekkida uued grupid, uued liidrid. Enamasti jääb muidugi vana, aga see paraneb. Suhtlemine läheb sisukamaks ja muutub.
Milline on Sinu taust?
Mina olen hariduselt põllumajandusökonomist, olen olnud pigem ettevõtja, see ongi mind päästnud. Esimestest lastelaagritest on praegu möödas 7-8 aastat, nüüd ma vaatan, et lastel ei ole häda midagi. Tegeleda tuleb pigem nende vanematega. Õppisin ka pereteraapiat ja konstellatsiooni, nii et täna ma tegelengi rohkem vanematega, nüüd mul on rohkem teadmisi.
Kas oled Punase Ristiga varem ka seotud olnud?
Esimesel sõjasuvel hakkas Punane Rist tegema psühholoogilise esmaabi koolitusi, ma võtsin neist osa ja siis ma sain aru, et see on sama, mida me laagrites nagunii teeme, kui kellelgi keeruline on. Aastal 2023 õppisin ka ise psühholoogilise esmaabi koolitajaks Budapestis, nii et olen Eesti Punase Risti psühholoogilise esmaabi koolitaja. Ise pead olema piisavalt küps isiksus, et ei lähe kaasa sellega, mis laagris toimub.
Millised on olnud huvitavamad kogemused laagritest?
Meie gruppide suurused on 25-26 inimest, aga esimesel sõjasuvel tegime küll nii, et tõime samale platsile kaks gruppi, laager oli viiepäevane, viies päev oli see, kui tuli uus grupp, nad said tutvuda, ning järgmisel päeval läks juba üks grupp minema. Vahepeal oli platsi peal 40-50 last, vaat see oli karm! Aga kõik oli teostatav. See õpetab konkreetust, et korraldused peavad olema selged.
Kui hästi lapsed sõna kuulavad?
See ongi asi, mida inimesed kas oskavad või õpivad — kuidas sa kehtestad ennast. See, et sina juhid laagrit, mitte nemad, on alati enesearengu koht. Täiskasvanud inimene peaks üldjuhul suutma panna 11-aastaseid lapsi tegema seda, mida ta arvab, et on vaja teha nende oma turvalisuse huvides.
Kui mitu inimest sellise grupiga kaasas on?
Suure grupiga peaks olema kaks, aga ukraina grupiga on tavaliselt olnud kaasas ka psühholoog.
Suur grupp ettearvamatuid lapsi metsa viia on kindlasti ohtlik.
Seda kõik rõhutavad, aga ma ise ei ole seda kunagi tajunud. Kui sa viid nad reede õhtul Tallinna vanalinna, siis on see kindlasti ohtlik, aga metsa minnes on olukord nii uus, et nad ise muutuvad tähelepanelikumaks, hakkavad paremini teineteist märkama, hakkavad olustikuga paremini suhtlema — oluliseks muutub, kus me oleme ja mida me siin teeme. Sageli on hirmud just lapsevanematel, näiteks olen teinud selliseid matku, kuhu tulevad kaasa vanemad, kes pole varem palju metsas käinud. Nad arvavad kohe, et kui lõket teed, läheb mets põlema või kui kraavi äärde lähed, kukud kohe sisse. Need hirmud antakse grupile üle ja see on halb.
Mida võiks defineerida suurima väljakutsena?
Kõige suurem väljakutse on jääda iseendaks, kui sul on grupis konfliktid, mis puudutavad su oma traumakohti — seda ma olen aastaid näinud ka teiste meeste peal. Järjestikused grupid näitavad sulle seda valukohta ja kui sa ei tee sellega midagi, siis aina keerulisemaks need lähevad. Nii et väljakutse on eneseareng ja eneseteadlikkus. Ta on enesearengu koht, kus sa õpidki andma korraldusi, olama range ja sõbralik, hoidma piire, tagama turvalisust. Kui keegi nutabki, et tahab koju, siis võtad isarolli ja lohutad teda. Väljakutse ongi, et lähed ja teed seda.
Milliseid ootamatusi on ette tulnud?
Ükskord oli nii, et buss viis meid kohale ühele poole raba, sõitis ise minema ja meil oli vaja saada metsamajja, mis oli teisel pool raba. Tuli matkata 5 kilomeetrit läbi raba, väljas oli –15 kraadi, tegime suppi ja mõtlesime, et hakkame nüüd minema läbi raba. Ühel poisil oli saabas lumehange ära kadunud, nii et seda ei leiagi. Ja ei leidnudki. Selliseid asju juhtub kogu aeg. Ükskord juhtus nii, et olime esimese sügisese külmaga metsas, üks kutt kukkus istuli allikasse, nii et saapad, tagumik, kõik oli märg. Kuivad olid ainult jope ülemised taskud. Selliseid asju juhtub kogu aeg. Aga liituvad veel sotsiaalsed probleemid, kui kedagi kiusatakse. Või minnakse nii tugevalt konflikti, et on vaja maha istuda ja konflikti lahendada. Täiskasvanute gruppides võib sageli sama juhtuda.
Mille poolest Ukraina laste laagid neist laagritest erinevad?
Seal on pigem väljakutseks, kuidas suudad eristada oma elu nende elust — see oli esimesel suvel väga raske, sest nad tulid piirkondadest, kus pommid lendasid, majad purunesid, inimesi tapeti ja maamiinid ning mis seal kõik oli. Oli keeruline, et laps on laagris, väiksematel olid emad kaasas. Lapsed istuvad telefonis ja vaatavad isa saadetud klippe, kus lendavadki pommid, isa on kaevikus ja ütleb, et kõik läheb hästi. Esimesel suvel ei teadnud ju keegi, mis edasi saama hakkab, kõik oli nii värske. Psühholoogilise esmaabi mõttes, tekkis küsimus, et mis sa teed selle lapsega. Hommikusöögilauas 24 lapsest seitse uluvad nutta, sest isa ei ole saatnud sõnumit, kas sellepärast, et ta ei ole elus või on ta levist väljas. Meile eestlastena on muidugi mõttekoht see, et paljud lapsed on pärit suurtest tööstuslinnadest või nende lähedalt. Igatahes on nende maailmapildike võrreldes meie lastega üsna ahtake, nad võivadki olla meie mõistes natuke totud. Neile tulebki selgitada, et kui nad käivad tualetis, siis nad ei k…e nii, et terve sein on täis, või et kui on lihtsam käia põõsas, siis mine käigi põõsas. Või et kui laua peal on kommid, siis sa ei pea neid üksinda ära sööma või et teiste taskutes ei ole ilus sobrada. Need on väljakutsed, kus maailm on väga erinev, aga teha ei saa midagi.
Mida positiivset on Ukraina laagritest meenutada?
Esimesed laagrid olidki väga positiivsed, suvi oli käes, lapsed said laevalt (algul majutas põgenikke Viking Line’i laev Isabella – toim.) välja nad said puhata kõigest sellest, mis nende elu stressirohkeks tegi. Aga nüüd viimane laager oli väga energiakulukas, sest lapsed on tigedad, nad ei saa elada oma normaalset elu. Nad tahavad skrollida oma telefonis, kuni sõda läbi saab ja siis koju tagasi. Kõik nad tahavad koju tagasi, isegi, kui see kodu oli viletsam kui siin, tahavad lapsed ikkagi koju.
Ukraina naised on üldiselt väga töökad, aga lapsed ei taha eesti keelt õppida. On üksikud, kes on natuke eesti keelt õppinud ja neid näidatakse telekas, aga ülejäänud ei taha õppida. Samas on lapsi, kes räägivad silmade põledes, kuidas nad tahavad Eestisse jääda ja arstiks õppida, samas ei oska nad ei eesti ega ka inglise keelt, mõni ei oska isegi vene keelt. Nad on segadusse aetud, nende põhiõigus olla laps on ära võetud. Ümbritsev eluolu ajab neid ka segadusse: kõigil on huviringid, vanemad, välisreisid — see ajab segadusse. Enamik on ju ema või vanaemaga, trennid on eestikeelsed.
Nende suhtumine on, et nad on siin Eestis, neil on sellest jumala ükskõik ja nad ei taha siin olla.
Nad on südamlikud ja siirad, laagrite eest on nad väga tänulikud. Nad on oluliselt toimekamad kui eesti lapsed. Ukraina laps küsib, kuidas saab aidata, et süüa teha. Ukraina lapsed oskavad konservikarpi avada ükskõik millega, eesti lapsed küsivad, miks me kassikonservi sööme. Neil on taskus alati kommi, mida teistele pakkuda.
Ukraina lastega jalutasime Piusalt Obinitsa ja tundsime heinategemise lõhna ning kolm tüdrukut hakkas nutma. See lõhn seostus neile kodu ja vanavanematega. Nad ei saa nendega koos olla, sest nad on kuradi sõja pärast kuradi Eestis. Seal läheb käima grupitoetus, nad saavad sellest rääkida ja leiavad teineteist.
Selliste laagrite korraldamine on lõppkokkuvõttes väga vajalik?
Ma ütleks hädavajalik. Ukraina lapsed, keda mina olen näinud, ega nende elu väga mitmekesine ei ole. Ema töötab kahel töökohal, laps on kogu aja telefonis, aga vaimse tervise mõttes on kodust äraolek väga oluline. Seda tuleb teha — võib-olla on aeg sealmaal, et peaks tegema perekondlikke laagreid, et oleks emad ka kaasas.