Eestit külastas hiljuti Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (ICRC) piirkondliku delegatsiooni juht Denise Duran. Ta rääkis Punase Risti spetsiifilisest rollist, Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu liikumise põhimõtteist ning ICRC tänastest väljakutsetest.
Külastasid hiljuti Eestit ja kohtusid erinevate ministeeriumide esindajatega, samuti Eesti Punase Ristiga. Räägi palun, mis oli kohtumiste eesmärk ning kokkuvõtvalt kohtumiste tulemustest.
See oli minu esimene visiit Eestisse alates sellest, kui Varssavis asuv ICRC piirkondlik delegatsioon hakkas alates möödunud aasta jaanuarist selle regiooni eest vastutama. ICRC kohaloleku põhjus regioonis on tihedas koostöös piirkonna rahvuslike Punase Risti seltsidega tegelda humanitaarvajadustga, mille on põhjustanud Venemaa Föderatsiooni ja Ukraina vaheline relvakonflikt. Sellel visiidil tutvustasime oma tiimiga ametivõimudele ICRC ja rahvuslike seltside rolli kriisiolukordades. Samuti jagasime operatiivset teavet humanitaartegevuste kohta, mida Ukraina konfliktist mõjutatud inimestele osutame.
Suhtlesime peamiselt välis- ja kaitseministeeriumi erinevate osakondade juhtidega. Eesti Punase Ristiga (EPR) arutasime Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise rolli eri tahke kriisideks valmistumisel ja neile reageerimisel. Plaanime jätkata selliste kohtumistega, et tugevdada meie suhteid valitsuse esindajate, EPR-i ja muude Eestis oluliste tegelastega.
Punane Rist on täna Eestis registreeritud MTÜ-na, mis paneb selle justkui ühele pulgale suure hulga sama vormi organisatsioonidega – möödunud aasta andmeil oli MTÜ-sid Eestis 44 269 – mis on Punane Rist tegelikult?
Rahvuslike mittetulundusühingute ja rahvuslike Punase Risti Seltside – mõnedes riikides Punase Poolkuu – vahel on mitmeid olulisi erinevusi.
Need erinevused tulenevad asjaolust, et rahvuslik selts on osa globaalsest humanitaarvõrgustikust – Rahvusvaheline Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumine – mis aitab inimesi, kes seisavad silmitsi konfliktide, katastroofide ning tervise ja sotsiaalsete väljakutsetega.
Liikumise põhikirja kohaselt on rahvuslikel Punase Risti seltsidel väga spetsiifiline staatus oma valitsuse abistajatena humanitaarvaldkonnas, teostades humanitaartegevust vastavalt oma riigi elanike vajadustele. Seltsid võivad abistada looduskatastroofides ja muudes humanitaarhädaolukordades kannatada saanud inimesi ning relvakonflikti ajal viivad nad läbi hädaabioperatsioone vastavalt nende põhikirjadele ja rahvusvahelisele humanitaarõigusele.
Liikumine koosneb lisaks rahvuslikele seltsidele ka kahest rahvusvahelisest komponendist – selle asutajast, ICRC-st ning Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Föderatsioonist (IFRC), mis tegutseb katastroofide ja tervisega seotud hädaolukordade eel, ajal ja järel, et rahuldada haavatavate inimeste vajadusi ja parandada nende elu.
IFRC on rahvusvaheline liikmesorganisatsioon, mis ühendab 191 Punase Risti ja Punase Poolkuu seltsi ja toetab neid globaalse sekretariaadi kaudu.
Kuigi seltsid on humanitaarabi valdkonnas riigiasutuste abistajad, peavad need tegutsema kooskõlas Punase Risti ja Punase Poolkuu liikumise aluspõhimõtetega ning säilitama piisava autonoomia, et tegutseda neutraalselt, erapooletult ja sõltumatult. Tegutsemise sõltumatus annab võimaluse aidata kõiki abivajajaid, olenemata nende poliitilisest kuuluvusest, rassist või usust.
Tänapäeval on erinevatel huvigruppidel lihtne luua valetõendeid ja kujundada valeinformatsiooni. Kui palju on Punase Risti kohta liikumas valeinformatsiooni ja kuidas seda ära tunda?
Tänapäeva maailmas on palju valeinformatsiooni, mida levitatakse kas tahtlikult kahju tekitamiseks või tahtmatult. Tahaksin hoiatada, et valeteave ja vihakõne võivad õhutada vägivalda ja muuta humanitaarabi vajavatel inimestel abi või teenuste saamise keerulisemaks, nagu oleme näinud mitmete relvakonfliktide ajal üle maailma. See võib kahjustada ka liikumise mainet ja õõnestada usaldust selle liikmete ja elutähtsat abi vajavate inimeste vahel. Mõnikord võib see tekitada ka vale ettekujutuse erapoolikusest või kaasosalusest, mis võib ohustada humanitaartöötajate vastuvõtmist ja võib isegi tuua kaasa ähvardusi nende vastu.
Ma arvan, et parim on otsida usaldusväärseid uudisteallikaid ja vältida teabe saamist vaid ühest allikast. Hea reegel on kontrollida teavet vähemalt kolmest sõltumatust allikast. Liikumise osas on nii Eesti Punasel Ristil kui ka ICRC-l kontrollitud sotsiaalmeedia kontod ja ka veebisaidid (nt www.icrc.org), kus on teavet meie töö kohta. See on hea koht lugemiseks, kui soovite süvendada oma teadmisi Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu liikumise kohta: The International Red Cross and Red Crescent Movement | ICRC
Eesti humanitaar- ja heategevuslike organisatsioonide tegevust on varjutanud mitmed ühingud, mis on inimeste heatahtlikkust kasutanud isiklikes huvides. Kui läbipaistev on Punase Risti humanitaartegevus?
Lubage mul sellele küsimusele vastata, tuues näite oma organisatsioonist ICRC, mis töötab enam kui 90 riigis üle maailma tihedas koostöös rahvuslike seltsidega, tegeledes peamiselt relvakonfliktide mõjuga. Oleme oma humanitaartöös pühendunud läbipaistvusele ja vastutusele. Seetõttu avaldame iga-aastased aruanded oma tegevuse üksikasjadega ning anname rahastajatele regulaarselt teavet oma tegevuse, protsesside, siseülevaadete ja tegevuste hinnangute kohta nii valdkonna kui ka peakorteri tasandil. Igal aastal kontrollivad meie tegevust välised professionaalsed agentuurid, mis esitavad finantsaruandeid, mida jagatakse meie toetajatega.
Läbipaistvus on usalduse loomise ja heakskiidu võtmeelement, mis on meie töö tegemiseks konfliktipiirkondades eluliselt tähtis. Soovitame kõigil rahvuslikel seltsidel luua mehhanismid, mis tagaksid läbipaistva aruandluse oma töö kohta, et suurendada nende tunnustamist.
Mis on Punase Risti võrgustiku roll sõjalise konflikti korral riikidele abi andmises ja kuidas rakendub koostöö kohaliku rahvusliku seltsiga? Kui võimalik, siis palun seda selgitada Ukraina näitel.
ICRC on osutanud hädaabi kõige rohkem kahjustatud või raskesti ligipääsetavates piirkondades Ukrainas, nii kohalikele kogukondadele kui ka ümberpaigutatud isikutele. Nad on teinud koostööd Ukraina võimudega, samuti Ukraina Punase Risti Seltsiga, et tagada elutähtsate teenuste, nagu tervishoiu ja toimetuleku toetamine. Igas liikumise kriisireaktsioonis on riiklikul Punase Risti või Punase Poolkuu Seltsil võtmeroll. Teised liikumise osalejad, nagu ICRC, IFRC ja mõned teiste riikide riiklikud ühendused, ühinevad reageerimisega, toetades seda rahastamise ja tehniliste teadmistega.
Ukrainas humanitaartöödel teeb ICRC tihedat koostööd mitte ainult kohaliku seltsiga, vaid ka IFRC-ga ja riigis tegutseva 17 Punase Risti või Punase Poolkuu seltsiga, et vastata mõjutatud kogukondade vajadustele ja toetada Ukraina Punase Risti sõltumatut humanitaar- ning ülesehitamistegevust.
Lisaks liikumises töötamisele ja Ukraina Punase Risti toetamisele teeb ICRC ka oma spetsiifilist tööd, mida on volitanud riigid, mis on allkirjastanud rahvusvahelise humanitaarõiguse lepingud, nagu Genfi konventsioonid.
Ukrainas ja mujal on ICRC toetanud olulise infrastruktuuri toimimist ja renoveerimist, eelkõige vee, kütte ja elektri tootmist ja tarnimist. Tsiviilelanike elu- ja elamistingimusi on parandatud, samas kui kogukondi, Punase Risti vabatahtlikke ja riigiteenistujaid on teavitatud relvasaastusega seotud riskide maandamise meetmetest. Lisateavet meie töö mõju kohta Ukrainas saate lugeda meie veebisaidilt, mis on pühendatud Venemaa Föderatsiooni ja Ukraina vahelisele rahvusvahelisele relvakonfliktile.
Punase Risti üks ülesandeid on jälgida, et sõjalistes konfliktides käitutaks sõjavangidega inimlikult. Kui keeruline töö on näiteks Ukraina sõjas pääseda sõjavangideni?
Genfi konventsioonide kaudu on kõik riigid maailmas kollektiivselt usaldanud ühe institutsiooni – Rahvusvahelise Punase Risti – mandaati tegutseda neutraalse, iseseisva ja erapooletuna, et hõlbustada Genfi konventsioonide rakendamist, sealhulgas spetsiifilist rolli sõjavangide külastamisel.
Saame seda teha ainult siis, kui konflikti osapooled täidavad oma kohustust võimaldada meile juurdepääs kinnipidamis- ja interneerimiskohtadele. Kuigi Genfi konventsioonid annavad ICRC-le külastusõiguse, peavad seda õigust rakendama konflikti osapooled.
Teame, et paljudes kodudes on tühjad kohad, mida tavaliselt täidaksid mehed ja naised, kes on praegu Ukraina relvakonfliktiga seoses sõjavangid. Selle töö oluline osa on uudiste toomine peredele, kes on mures oma lähedaste pärast, nagu ka selle tagamine, et neil oleks piisavalt süüa, puhast vett ja kütet soojas püsimiseks.
Tänu ICRC Genfis asuva Keskse Otsimisteenistuse Agentuuri büroo ning Venemaa ja Ukraina riiklike teabebüroode koostööle on tuhanded perekonnad saanud teavet oma kinnipeetud või kadunud sugulaste kohta. Hoolimata pidevatest juurdepääsuprobleemidest on ICRC olnud ainus rahvusvaheline organisatsioon, millel on lubatud külastada kahe relvakonflikti osapoole vange. Koostöös eritingimustes kadunud isikute volinikuga on ICRC toetanud tuhandete langenud Ukraina ja Venemaa sõdurite naasmist üle rinde oma perede juurde.
Tänapäeval justkui ei hoolita enam reeglitest, et neutraalsete esmaabiandjate pihta ei tohi relvastatud konfliktide olukordades tulistada, kuid nii mõnigi punaristlane on oma elu kaotanud teisi sõjakoldes aidates. Miks inimesed lähevad vabahtlikena eluohtlikesse olukordadesse?
Liikumise üks põhimõtteist on vabatahtlikkus. Just selle liikmete ja vabatahtlike altruismis peitub liikumise jõud, mille peamine eesmärk on kannatuste ennetamine ja leevendamine, elu kaitsmine ja inimväärikuse austamine.
Humanitaartöötajaid kaitseb nende elupäästva töö ajal konfliktiolukordades rahvusvaheline humanitaarõigus. Kahjuks hukkus 2023. aastal Aid Worker Security Reporti andmeil 260 abitöötajat, mis on 120% rohkem kui aasta varem. 2024. aasta esimeses kvartalis hukkus juba üle 60 inimese.
Seda ei saa käsitleda tööalase ohuna. Iga humanitaartöötaja on ja peab relvastatud konflikti ajal olema kaitstud. Nad ei tohi kunagi olla sihtmärk.
Üks uus suund Punasel Ristil on vaimse esmaabi andmine ning see ei ole aktuaalne mitte ainult sõja- ja muude konfliktide piirkondades. Miks ja millal vajavad inimesed vaimset esmaabi?
Nii vaimne kui ka füüsiline tervis on üldise heaolu olulised komponendid. Vaimne tervis võib kõikuda mitmete tegurite tõttu, eriti siis, kui inimese väljakutsed ületavad tema toimetulekuvõime.
Punase Risti töötajate ja vabatahtlike koolitamine vaimse tervise esmaabi alal on äärmiselt oluline, sest see õpetab teid tuvastama hättasattunuid ja tuvastama vaimse tervise probleemide sümptomeid, et aidata inimesi, kellel on raskusi kriisiolukordades. Nagu ka füüsilise tervise puhul – mida varem reageeritakse ja ravitakse, seda parem.
ICRC püüab tugevdada hädaolukorras osalejate – nagu Ukraina Punane Rist ja politsei – suutlikkust pakkuda kohest psühholoogilist tuge piirkondades, kus juurdepääs vaimse tervise alastele tervishoiuteenustele on väga piiratud, eriti lastele ja kadunud isikute perekondadele. Meie meeskonnad töötasid välja ka spetsiaalse “aita abivajajat” programmi, et tugevdada hädaolukordade vastupanuvõimet eesliini töötajatel ja tervishoiutöötajatel, kes puutuvad pidevalt kokku raskete, valusate ja stressirohkete olukordadega.
Ukrainas keskendub ICRC vaimse tervise töötajate suutlikkuse suurendamisele, et tegeleda keeruliste vaimse tervise probleemidega, mis mõjutavad tsiviilisikuid, endisi võitlejaid, kadunud ja vabastatud sõjavangide perekondi, kes kannatavad keeruka trauma, ebaselgete kaotuste või füüsilise puude all. 2023. aasta jooksul koolitati ICRC toel välja ligi tuhat psühholoogi, et pakkuda psühholoogilist ja psühhosotsiaalset abi kadunud või vangistatud isikute perekondadele. Samuti koolitati üle 500 füsioterapeudi amputatsiooniga patsientide vaimse tervise toetamiseks.
Kõik orgaisatsioonid arenevad ajas – millise arengu on Punane Rist teinud läbi selle loomisest tänaseni, kuhu suundutakse ja mis on Punase Risti väljakutsed järgmiseks viieks aastaks?
ICRC kasvas välja lahinguväljalt enam kui 160 aastat tagasi (https://www.icrc.org/en/document/founding-and-early-years-icrc-1863-1914). 19. sajandi lahingu õudused panid meie asutaja Henry Dunanti mõistma, et haavatud sõdurid jäeti sageli lahinguväljale surema. Põhja-Itaalia kohaliku küla elanikega aitas ta neid nii palju, kui suutis. See kogemus tekitas kaks ideed, mida ta oma ülejäänud elu jooksul propageeris: luua ja koolitada rahuajal vabatahtlike abiühinguid, mis tegutseksid relvakonfliktide olukorras, ning et need oleksid kaitstud rahvusvaheliste õiguslepingutega. Tema ideed viisid ICRC ja rahvuslike Punase Risti või Punase Poolkuu seltside loomiseni ning nelja Genfi konventsiooni, rahvusvahelise humanitaarõiguse peamiste vahendite, väljatöötamiseni.
Muidugi oli see peaaegu kaks sajandit tagasi – kui konfliktid olid teistsugused. Sõjapidamise arenguga muutus ka vajadus kaitsta haavatavaid inimesi relvastatud konfliktide ajal. Esimeses maailmasõjas langes või sai haavata enneolematult palju sõdureid. Teisest maailmasõjast mõjutatud tsiviilisikute tohutu arv viis 1949. aasta Genfi konventsioonideni, mis kaitsevad kõiki relvakonfliktidest mõjutatud isikuid: tsiviilisikuid, vabaduse kaotanud inimesi, samuti haavatuid, haigeid ja merehädalisi.
Kuigi meie töö paljud aspektid on aja jooksul muutunud, ei ole muutunud meie pühendumine aidata relvakonfliktide ohvreid. Tänapäeva maailmas keskendume uutele väljakutsetele. Näiteks hõlmab ICRC institutsionaalne strateegia aastateks 2024–2027 kliimamuutuste ja relvakonfliktide, sealhulgas küberoperatsioonide koosmõju, samuti soo, mitmekesisuse ja kaasatuse käsitlemist.
Kübersõda on muutunud XX sajandi relvakonfliktide oluliseks osaks. Kuidas mõjutab see rahvusvahelist humanitaarõigust?
Küberoperatsioonid on muutunud tänapäeva relvakonfliktide reaalsuseks ja nende kasutamine kasvab tõenäoliselt ka tulevikus. Seda suundumust silmas pidades väidab ICRC, et rahvusvaheline humanitaarõigus reguleerib – ja piirab – igasugust küberoperatsioonide kasutamist relvakonfliktide ajal, nagu ka mis tahes muid sõjapidamise vahendeid või meetodeid. Tsiviilelanikkonda ähvardavad digitaalsed ohud nõuavad kiirelt kaasavat arutelu ja keeruliste õigusküsimuste selgitamist. Näiteks: millised piirangud seavad küberoperatsioonidele kehtivad rahvusvahelise humanitaarõiguse reeglid, mis võivad häirida olulisi tsiviilteenuseid ja infrastruktuuri või manipuleerida ja kustutada andmeid?
ICRC rõhutab, et rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaldatavuse kinnitamine kübersõja suhtes ei õigusta kübersõda ennast. Selle eesmärk on siiski piirata küberoperatsioonide humanitaarmõju, tagades sõjareeglite järgimise selles valdkonnas.
Selle huvitava ja areneva teema kohta lisateabe saamiseks vaadake artiklite seeriat meie humanitaarõiguse ja -poliitika ajaveebis.
Mis on Punase Risti roll kriisiolukordadeks valmistumisel rahuajal?
Ükskõik kui süngelt see ka ei kõlaks, peab rahuajal valmistuma kriisiks. Nii nagu tuletõrjujad, kes treenivad tulekahju ohjeldamist ja hoiatavad selle ohtude eest, peaksid rahvuslikud seltsid tegelema rahuajal kriisidele reageerimiseks valmistumisega. Nii rahvuvaheline humanitaarõigus kui ka liikumise põhikiri täpsustavad riigi Punase Risti rolli kriisi ajal.
Riigiasutused ja rahvuslikud seltsid võivad kokku leppida konkreetsetes humanitaarrollides, mida rahvuslik selts täidab. Selleks saavad nad korraldada õppusi ja hädaolukorra planeerimist erinevat tüüpi humanitaaroperatsioonide ja stsenaariumide jaoks.
Kuigi rahvusliku ühingu ülesanded on riigiti erinevad, hõlmavad mõned ühised ülesanded humanitaarpõhimõtete levitamist ja kõigi inimeste austamise edendamist kõikides olukordades, hädaabioperatsioonide läbiviimist, lahutatud pereliikmete otsimist ja taasühendamist, kadunud isikute otsimist, inimeste evakueerimist turvalisematesse piirkondadesse, esmaabi andmist ja rahvusvahelise humanitaarõiguse eeskirjade õpetamist. Viimane kaitseb neid, kes relvakonfliktides ei osale või enam ei osale.
Iga riiklik ühing peab valmistuma tegutsema vastavalt liikumise põhimõtetele ning koolitama oma töötajaid ja vabatahtlikke nende aluspõhimõtete osas, mis tähendab, et me kohtleme inimesi võrdsena. Igaüks väärib austust, olgu ta elus või surnud. Abi tuleb jagada vastavalt vajadustele, mitte eelistustele. Punane Rist ei saa valida pooli. See peab aitama kõiki abivajajaid.
Üks vahend, mida meie liikumine kasutab kriisiks valmistumisel, on turvalisema juurdepääsu raamistik. Selle eesmärk on aidata riiklikel julgeolekuasutustel suurendada oma võimet reageerida turvaliselt ja tõhusalt humanitaarvajadustele tundlikes ja ebakindlates olukordades. Selles käsitletakse selliseid küsimusi nagu kuidas läheneda kannatanud elanikkonnale, kuidas hinnata vajadusi ja anda abi, kuidas omada õiget õiguslikku alust ja tehnilisi oskusi, kuidas olla nähtav ja aktsepteeritud kannatanud elanikkonna poolt ning kuidas tagada, et töötajail ja vabatahtlikel oleksid õiged teadmised, koolitus, refleksid ja lähenemisviisid, et täita humanitaarmissiooni, mis on rahvuslike seltside ülesanne.
Mida peaks tegema, et olla valmis relvastatud konfliktideks?
On mitmeid viise, kuidas saate end kriisiks ette valmistada, alates sellest, et teil on kaasas veidi sularaha, raadio, millel on märgitud sagedused, mille kaudu saate kuulata ametivõimude sõnumeid ja saada teavet kättesaadavate teenuste kohta, kuni toidu ja vee varude kogumiseni. Seda saate teada oma rahvuslikult seltsilt, antud juhul Eesti Punaselt Ristilt, ja kohalikelt omavalitsustelt. Kuid lubage mul pöörata teie tähelepanu millelegi, mis on meie tööga lähedalt seotud – perekondlike sidemete kaitsmine.
Kas te teate oma lähedaste telefoninumbreid? Kas olete need meelde jätnud või kuskile paberile kirja pannud ja hoiate seda turvalises kohas? Kujutage ette, et kaotate oma telefoni ja kõik elektroonilised kontaktid. Kuidas te nendega ühendust võtate, kui pääsete telefoni juurde? See on üks lihtsatest viisidest, kuidas saate tagada, et isegi kui kaotate nendega kontakti, on teil tulevikus oma kontaktide taastamiseks mingi viis.
Samuti kaitske oma dokumente. Need on teie identifitseerimiseks hädavajalikud. Kui teiega peaks midagi juhtuma, võib turvatud dokument tähendada, et teie perekond saab teada teie saatusest. Samuti võib olla kasulik, kui teil on oma dokumentidest koopiad.
Lõpetuseks, väga oluline – arutage oma lähedastega, kus te kohtute, kui te peaksite lahku minema. Mõni maamärk teie linnas või kohas, mõni koht, mida te mõlemad tunnete. Määrake ka kellaaeg, näiteks – keskpäev. See mitte ainult ei anna teile midagi konkreetset, mida otsida, vaid seab ka mõned parameetrid. Relvastatud konfliktis, kus asjad võivad olla väga kaootilised ja häirivad, on igasugune stabiilsus hindamatu.
Ilmselt on paljudes konfliktides kõige keerulisemal kohal erinevad poliitilised küsimused ning arvestades, et Punase Risti ja Punase Poolkuu liikumine peab jääma neutralseks ning ei tohi valida pooli, siis kuidas üldse on võimalik abi anda konfliktides, kus vaen erinevate osapoolte vahel on piltlikult öeldes lepitamatu?
Liikumine, mille asutaja on ICRC, juhindub oma töös seitsmest aluspõhimõttest. Nende hulgas on neutraalsus, sõltumatus ja erapooletus. Meie neutraalne hoiak, mitte poolte valimine ja abi osutamine kõigile abivajajatele, sõltumata nende rassist, soost, usust ja poliitilisest kuuluvusest, on parim vahend, et tuua abi kõigile. Seetõttu saame tegutseda neutraalse vahendajana konflikti poolte vahel.
Neutraalsust on viimasel ajal kritiseeritud, kuid meie kogemuste põhjal, mida oleme kogunud lugematutes relvastatud konfliktides, nii rahvusvahelistes kui ka mitte, on see mõttekas! See võib aidata saada teavet kadunud isikute saatuse kohta, külastada sõjavange ja transportida neid nende vabastamisel. Olles kindlalt mittepoliitiline ja rangelt humanitaarne, seab see piirangud sellele, mida me saame avalikult öelda. Oma põhimõtete järgimiseks peame hoiduma avalikest avaldustest ja tundliku teabe avalikust jagamisest. See võimaldab meil omada sõdivate poolte usaldust, et me saaksime jõuda abi osutamiseks rindejoone lähedal asuvatesse küladesse või muudesse tundlikesse piirkondadesse, kuhu teised organisatsioonid ei saa minna. Me mõistame, et kõik ei pea olema neutraalsed ja et on inimlik valida pooli – kuid meie ei saa seda teha. Nii saame tagada juurdepääsu kõigile rindejoone pooltele, kõigile neile, keda relvastatud konflikt mõjutab.
Maailm meie ümber tundub olevat hulluks läinud – alates erinevatest sisetülidest kuni riikidevaheliste relvastatud konfliktideni – kuidas kõige selle keskel on võimalik jääda neutraalseks?
Lubage mul see küsimus ümber sõnastada – kuidas me ei saa jääda neutraalseks? Polariseerunud maailmas, kus peaaegu kõik valivad poole, tundub mulle, et neutraalset, erapooletut ja sõltumatut kaitset ja abi pakkuv humanitaarvõrgustik on hädavajalik.
Meie president Mirjana Sporjalic on seda dilemmat kajastanud New York Times’i arvamusartiklis:
“Konfliktis poolte valimine on loomulik impulss. See on ka midagi, mida minu organisatsioon, Rahvusvaheline Punase Risti komitee, teha ei saa. Kui me seda teeksime, ei oleks võimalik anda humanitaarabi inimestele kogu maailma kõige vastuolulisemates relvastatud konfliktide toimumiskohtades.”
Meie humanitaartöö ei põhine ainult meie põhimõtteil, see põhineb ka enam kui 160-aastasel kogemusel. Meie neutraalsus on teeninud hästi mitte ainult liikumist, vaid – mis kõige tähtsam – neid, keda on mõjutanud relvakonfliktid ning muud vägivallaolukorrad ja looduskatastroofid.
Kuigi me püüame alati oma tööd parandada, on see ka riikide ülesanne, mis andsid ICRC-le mandaadi kaitsta ja abistada inimesi relvastatud konfliktide ajal mittepoliitiliselt, et luua soodne keskkond humanitaartöö toetamiseks ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamiseks. Nende abiga saame me tõeliselt midagi muuta.
Loe intervjuud inglise keeles siit.