Jätkame Eesti Punase Risti seltside juhatuste esimeeste usutlusteseeriaga. Sedakorda vastab küsimustele Pärnumaa seltsi juhatuse esinaine Jana Ristimets.
Kuidas edeneb Pärnumaa seltsi töö?
Mis meil läheb, hästi läheb, meil pole halvasti kunagi läinud. Selles mõttes läheb hästi, et me ikkagi ju tegutseme, oma vabatahtlikega saame kokku iga kahe nädala tagant ja vahepeale proovime sättida muid põnevaid tegevusi. Näiteks hiljuti külastasime kõik koos Pärnu siseturvalisuse ühishoonet – alates arestimajast, lõpetades 112-ga. SAR-i (in k ‘search and rescue’) ruumides käisime, Pääste ruumides, demineerijate juures külas – see oli vabatahtlikele selline nagu komm aasta lõppu.
Peale seda oli meil ühisõppus Raplaga. Nii nagu ikka, vabatahtlikke sa ei saa ju kunagi sundida või kohustada, kõigil on igasuguseid muid asju ka maru palju teha. Üldjuhul need inimesed, kes on aktiivsed, siis nad on aktiivsed erinevates organisatsioonides, kes Naiskodukaitses, kes Kaitseliidus. Õppusel osalejaid võiks ju alati rohkem olla aga nii palju kui mina aru saan, siis meie inimeste tagasiside oli positiivne ja enamus sai vähemalt mõne uue teadmise.
Kuidas Pärnumaal on vabatahtlikega? Mitmed seltsid ütlevad, et justkui oleks nagu vabatahtlikke juurde vaja, aga teine probleem on see, et kui neid on äkki liiga palju, siis pole kõigele mingit tegevust anda. Ja nagu mainisid, et kui on vabatahtlik, siis ta võib-olla vabatahtlik nii kodukaitses, olla abipolitseinik ehk vabatahtlik igal pool, – kas on ka ainult Punasele Ristile lojaalseid vabatahtlikke?
Mul on ka selliseid punaristlasi, kes ei kuulu ühessegi teise organisatsiooni.
Meil on nii, et kes kuulub kaitseliitu – siis riigikaitseseadus ütleb, et esimene prioriteet peab olema see, et kui pauk käib, siis sa oled laigulises vormis. Siis meil on inimesi, kes päriselt töötavad politseis. Nemad peavadki olema politseis, aga õnneks on meil terve ports inimesi, kes on puhtalt Punase Ristiga seotud.
Just täna ongi selline kiire päev – läheme koos meie seltsi paari noorega Pärnu noortekasse, kus on 14 pluss üritus. Noorteka juht ise on liitunud meie vabatahtlikega ja arvas, et oleks hea mõte ka noortele rääkida, mis asi see Punane Rist õieti on. Eesmärgiks on püüda suurendada meie nooremat liikmeskonda.
Mis on natukene probleem, ongi see, et me ei jõua kuidagi millegipärast noorteni ja ma saan aru, et see ei ole ainult Pärnu probleem, pigem on see üleriigiline probleem. Punane Rist ei ole millegipärast noorte jaoks väga atraktiivne. Ilmselt oleks tark mõelda välja mingi kampaania, mis oleks just noortele suunatud.
Meie selts ei ole aga päris sukakudumise klubi, et on ainult memmed koos. Õnneks on ikka nii mehi kui naisi, noori kui ka eakamaid, erinevatest eluvaldkondadest. Mõni on meditsiiniga seotud, suurem osa on aga täiesti teistest valdkondadest. Kõik ei tiirle ainult esmaabi ümber. Näiteks 1. detsember on puuetega inimeste päev, mil me teeme traditsioonilist heategevuslikku õnneloosi ja seal ei ole esmaabiga mingit pistmist.
Igal aastal oleme proovinud oma seltsi vabatahtlikele tänuürituse korraldada. Proovime seal tunnustada alati meie tublimaid vabatahlikke – tunnustamine ja kiitmine on edasiviiv jõud. Inimesi, kes panustavad sadu tunde aasta jooksul vabatahtlikku töösse, neid inimesi peab märkama. See on asi, mida võiks tegelikult teha ka keskbüroo – märgata ja miks mitte ka kiita tublisid liikmeid.
Nii et, ma ei saa kurta selle üle, et meil siin kohapeal igav oleks. Lihtsalt, mingeid suunitlusi ja üritusi võiks natukene rohkem tulla ka keskselt. Vabatahtlik tahab olla tegus ja kasulik ning koolitatud, just erinevaid koolitusi võikski keskselt rohkem olla.
Ühesõnaga vabatahtlike arv on siis piisav või tegelikult oleks ikkagi juurde tarvis?
Eks meil on ikka kogu aeg õng väljas, alati tahaks leida uusi inimesi juurde – iga uus inimene toob ju jälle värskeid mõtteid endaga kaasa. See käib kuidagi lainetena – suuremate kriiside aegu, nt Ukraina sõja algus, on alati meiega kambas suurem hulk inimesi. Osadest saavadki meie vabatahtlikud. Kriisi möödudes aga osad inimesed tunnevad, et on oma panuse andnud ja jäävad Punasest Ristist eemale.
Nagu ma ka varem ütlesin, siis vabatahtlik tahab olla päriselt kasulik. Suveperioodil me ei “kiusa” vabatahtlikke nii palju korrapäraste kokkusaamistega. Suvel on peamine rõhk erinevate ürituste turvamisel. Aga üldjuhul sügisest kevadeni proovime iga kahe nädala tagant kokku saada.
Kokkuvõttes võiks öelda, et jagub nii inimesi kui tegevusi. Kohalikul koordinaatoril on hoolega toimetamist aga ka seltsi esimehel kulub nädalas terve hulk tunde, tegelemaks Punase Risti asjadega. Öeldake, et atra on kergem vedada kahekesi, just seetõttu olen rõõmus, et mul on nii hea paariline Hiie Lainela-Kollomi, meie koordinaatori näol.
See vist ei ole kõikidel seltsidel nii, et seltsi esimees aktiivselt kaasa lööb?
Eks ta ilmselt natuke tõsi on, et mõnes kohas ei ole seltsi juhatuse esimees väga aktiivne kaasalööja.
Pärnu on natukene see selts, mis on mingitel hetkedel pigem pisut vastuvoolu ujunud. On hetki, mil meie otsustele pole keskbüroo poolt hea pilguga vaadatud. Eks me siis olemegi vahel kangekaelsed olnud ja oleme ikkagi teinud asju oma äranägemise järgi. Meie siin koha peal teame ja tunneme siinseid olusid ja inimesi lihtsalt kõige paremini. Ja paljud otsused just sellele tuginedes tehtud ongi.
Viimasel ajal kahjuks tunnetame seltsina, kuidas meil on tohutu surve raha teenida – meie fookus oleks justkui liikunud inimeste aitamise asemel meie enda majandusliku olukorra parandamisele. Olen sellel teemal nii mõnelgi meie üritusel ka sõna võtnud. Loodan väga, et see on mööduv ja saame taas pühenduda inimestele, mitte rahale.
Kui tuntud Punane Rist Pärnumaal on?
Peaks ütlema, et Pärnumaal meid ikka teatakse. Iga halb asi on millekski hea, meie tuntus suurenes hoolega tänu Ukraina sõjaga seotud kriisile. Tegutsesime sellel ajal väga hea nähtavusega asukohas, kus oli meil ukrainlastele annetuste jagamise punkt. Tänu Ukraina kriisile me võitlesime ise välja omale väga hea silmapaistva asukoha. Lisaks olime me Hiiega mõlemad väga palju kohalikus meedias pildil. Selle kriisiga saime näidata, milleks me võimelised oleme. Asukoht loeb väga palju – õnneks alates detsembrist olemegi oma seltsiga Pärnu kesklinnas – ehk nüüd leiavad ka inimesed tänavalt taas tee meie juurde. Meie uus “pesa” asub majas, kus on koos erinevad MTÜ-d, mis tegelevad inimeste aitamisega. Selline armas ja soe kogukonna maja. Meie eesmärk ongi olla inimestele võimalikult lähedal.
Pärnus oleme me esindatud nii turvalisusenõukogus, rahvatervisekomisjonis kui ka Lääne regiooni kriisikomisjonis. Lisaks maakonna erinevates kriisikomisjonides. Eks paljuski on see tänu meie inimeste isiklikele sidemetele ja eelnevatele kokkupuudetele. Pärnu Linnavalitsuse kriisijuht on meid kenasti omaks võtnud. Nii Päästeamet kui Politsei teavad, mis on meie võimekus Pärnus. Näitasime just Ukraina sõja alguses, mis on meie tugevused ja millega me suudame hakkama saada.
Mis on Pärnu eripära? Pärnu on ju suvepealinn, kas põhirõhk läheb suveüritustele?
Pärnus toimub tõesti suvel palju – on sporti, on kultuuri ja muud meelelahutust. Meie käime esmaabi valvetes nii meelelahutusüritustel, näiteks kohalikel laulupidudel kui ka erinevatel spordisündmustel. Olgu siis selleks ratsutamine, jooksuvõistlus või rulavõistlus. Eks nende üritustega same teenida ka natukene raha oma seltsile. Sageli lastega seotud üritusi turvame me ikka ilma tasu küsimata.
Kui vaadata tabeleid, siis Pärnu on üks neid seltse, mis paneb väga suure rõhu lasteaedades ja koolides esmaabi õpetamisele. Aastaid juba oleme proovinud käia läbi kõik lasteaiad. Koolides käime siis, kui õpetajad meid kutsuvad ja võin öelda, et kutsuvad palju.
Sellel sügisel kirjutasin Pärnu Linnavalitsusele projekti sõltuvusainete kahjulikkusest ja sellega seoses külastan omakorda kõiki linna põhikoolide üheksandaid klasse. Siiani on see nii õpilaste kui õpetajate poolt positiivselt vastu võetud – ilmselt seetõttu, et ma ei lähe sinna kellegi peale näpuga näitama või kedagi keelama, vaid pigem proovin näidata, mis on tulevik, kui sõltuvusainete küüsi langeda.
Kas Pärnumaal on mingi spetsiifika või midagi sellist, mida näiteks teistel seltsidel oleks õppida?
Ilmselt ei ole väga levinud simulatsioonigrimmi tegemine. Paljud seltsid vist sellele väga palju aega ei pühenda. Meie oleme küll oma inimesi proovinud selles osas võimalikult palju harida. Meil on päris mitmed inimesed, kes käivad ise seda väljapool tegemas ja teisi õpetamas. See on ilmselt üks niisugune oma nišš, millega me tegeleme. Koostööd selles osas saame teha nii Naiskodukaitse instruktoritega kui ka näiteks Kaitseliidule kannatanuid mängides.
Teine põnev asi ilmselt ongi erinevatel kriisiõppustel ja Kaitseliidu harjutustel kannatanute mängimine. See annab ka hea võimaluse näha ja kogeda seda, kuidas sõjameditsiinis esmaabi andmist õpetatakse. Just Kaitseliidus laskur-sanitariks õppides tänaseks juba aastaid tagasi minu südamesse esmaabi pugeski. Kogu see simulatsioonigrimmi ja ka kannatanutega seotud teema on tegelikult väga põnev nii algajale kui ka kogenumale, sest õppida ja ennast arendada selles valdkonnas võib lõpmatuseni.
Pärnu eripära on võib-olla ka see, et kuna meil on päris suur Ukraina kogukond, siis teeme nendega ka päris palju koostööd.
Paljudes seltsides on see mure, et esmaabioolitustega on suur konkurents.
Konkurents on aasta aastalt aina tugevamaks läinud, mitte ainult Pärnus vaid üle Eesti. Erinevaid firmasid ja ka FIE-sid, kes pakuvad esmaabi koolitusi, on tekkinud juskui kaseriisikaid peale vihma.
Meie suur mure on see, et meil on hulk instruktoreid aga ainult mõni esmaabi õpetaja. Instruktor aga ei või näiteks teha 16-tunnist koolitust, seega isegi kui meilt seda teenust tahetakse osta, jääb asi sageli selle taha, et meil pole õpetajaid. Instruktor ei ole meditsiinitöötajate registris, õpetaja peab olema. Kurb on omakorda see, et nii mitmedki õpetajad teevad omale läbi Punase Risti õpetaja paberid, aga mingi aja möödudes hakkavad tegema koolitusi mitte läbi Punase Risti, vaid omal käel – sissetulek on ju nii kordades suurem. Võib olla peaks siinkohal mõtlema sellele, et võiks Punase Risti poolt makstavat õpetaja tunnitasu tõsta.
Kindlasti on kohti, kus Punane Rist võiks samuti pakkuda esmaabikoolitusi, näiteks töötukassas.
Üks aspekt, millele tuleb kindlasti tähelepanu pöörata on ka see, et Tallinnas ja Tõrvas ei ole samasuguse rahakotiga rahvas. Tasu, mida jaksab koolituse tellija Tallinnas maksta, ei pruugi olla jõukohane tõrvakale. Siinkohal võiks olla kohaliku seltsi juhatusel otsustusõigus – ükski selts ei müü ju oma teenust kokkuvõttes miinusesse.
Seoses kohaliku seltsi juhatusega, täna ei tähenda see juriidilises mõttes mitte midagi. Sageli kipub nii olema, et kohalik juhatus teeb mingi otsuse, aga tegelikkuses teeb lõpliku otsuse hoopis Punase Risti juhatus. Just seetõttu on nii mõnigi inimene ka kahjuks juhatusest lahkunud, et see on justkui pealelõunane kohviklubi – meie otsustest ja mõtetest ei sõltu lõpuks ikkagi mitte midagi.
Kuidas Sa Punasesse Risti sattusid?
Ma sattusin sinna siis, kui ma käisin üheksandas klassis. Pärnus oli selline laste turvakodu nagu Oliver – me hakkasime postkaartide müügiga korjama raha selleks, et neile teha jõulukuuse alla kingitusi – see on esimene mälestus, mis on minul seotud Punase Ristiga. Siis kui ma läksin edasi gümnaasiumisse, tollel hetkel siis keskkooli, hakkasin tegelema noorte esmaabi rühmaga. Kohe nii uhke värk oli, et mul oli koolis lausa oma esmaabi ruum. Palju aastaid tegelesingi noorterühmadega, siis pressis aga pere- ja isiklik elu vahele ja jäin Punase Risti tegevustest kõrvale. Nüüdseks umbes neli aastat tagasi läbi sõprade, kes olid Punases Ristis aktiivsed, jõudsin suure ringiga tagasi. Eks see hing ole mul alati selline olnud, et tahaks teisi aidata. Loodame siis, et läbi Punase Risti saan seda veel kaua aastaid teha.