Meelis Piller vestles augustis Eestit külastanud Türgi Punase Poolkuu peadirektor Alper Küçükiga.
Kuidas kirjeldate Türgi Punase Poolkuu tegevust?
Türgi Punane Poolkuu on üleilmse headuse esirinnas – ma esindan uhkusega rahvuslikku seltsi, mis on maailmas ettetulevaile hädaolukordadele reageerides peaaegu alati esimene. Tegutseme nii kodu- kui välismaal – meie rahvuslik selts tegutseb aastas umbes 40-50 erinevas riigis.
Millist abi kõige enam vajatakse?
Pakume ülemaailmselt erinevat laadi tuge umbes 30 miljonile inimesele. Meil on oma riigis rahvuslikud ülesanded, alates verehaldusest kuni katastroofidele reageerimiseni, aga ka üle maailma vastavalt rahvuslike seltside ja abivajajate toetamine. Pakume hädaolukordades hädavajalikke teenuseid kuni inimeste vastupanuvõime tugevdamiseni.
Meie eesmärk on vähendada nende sõltuvust kriisiabist ja aidata neil naasta normaalsusesse. Kuid tänapäeva kriisid maailmas suurenevad, mis tekitab suure vajaduse, et rahvuslikud seltsid, Punane Rist ja Punane Poolkuu ühineksid oma jõupingutustes. Meie visiit Tallinna, kus külastame Eesti Punast Risti, on selleks, et tugevdada meie suhteid ja partnerlust.
Millised on Türgi Punase Poolkuu sidemed Eesti Punase Ristiga?
Me võõrustasime Eesti Punase Risti delegatsiooni kolm kuud tagasi Türgis ja oleme just alustanud uut etappi meie suhete ajaloos.
Kuid meie suhted Eesti Punase Ristiga ei alanud sel aastal. Tõin kaasa väga kena dokumendi, mis on 100 aastat vana ja pärineb aastast 1924. See dokument näitab, et Eesti Punane Rist andis Türgile 1924. aastal pärast Erzurumi maavärinat humanitaarabi. See oli ajalooline dokument, mille leidsime Türgi Punase Poolkuu arhiivist ja me soovisime seda näidata Eesti Punasele Ristile, et nad saaksid selle säilitada. See näitab, et meie suhted ei alanud mitte sel nädalal või sel aastal, vaid ulatuvad 100 aasta taha.
Uue etapi käivitamisel nägime, kui toredad on Eesti inimesed, kui tore on Eesti Punane Rist ja kui tugevad ja pühendunud on nende juhtkond, töötajad ja vabatahtlikud.
Mida oleks Eesti Punase Ristil Türgi Punaselt Poolkuult õppida ja milliseks võiks kujuneda koostöö?
Eesti oma 1,5 miljoni elanikuga, on juba viimase viie aasta jooksul teinud suuri edusamme, alustades esmaabikoolituste ja -teabe levitamisega üle kogu riigi. Samuti keskendutakse uues etapis vaimse tervise ja psühhosotsiaalse toe pakkumisele. Need on valdkonnad, kus Türgi Punane Poolkuu ja Eesti Punane Rist teevad koostööd. Kuid humanitaarorganisatsioonid vajavad jätkusuutlikku rahastamist, et tagada abitegevuse jätkusuutlikkus.
Täna on meie delegatsioonis esindajad vabatahtlike juhtimise osakonnast ja Kizilay investeeringutest, mille eesmärk on uurida ühiseid tuluteenimise võimalusi. Oleme juba alustanud esimest partnerlust, mis seisneb meie tehastes Türgis Eesti Punase Risti vormiriiete kulutõhusas tootmises. Uurime uusi koostöövõimalusi alates humanitaarabist kuni tulu teenimiseni äritegevuse kaudu.
Kokkuvõttes on see kõik suunatud mõlema rahvusliku seltsi võimekuse suurendamisele, et aidata rohkem abivajajaid. Hindame Eesti Punase Risti külalislahkust. Eesti on väga ilus riik, pool sellest on metsaga kaetud, õhk on puhas ja värske. Selle visiidi ajal nägime uusi koostöövõimalusi, tugevat rahvuslikku ühendust ja suurepärast külalislahkust. Täname Eesti Punast Risti ja ootame meie kasvavat partnerlust tulevikus.
Türgi Punane Poolkuu on üks maailma suurimad esmaabi ja kriisiolukordade vahendite tootjaid. Kuidas see alguse sai?
Türgi Punase Poolkuu Investeerimisgrupp on ajalooline, ulatudes üle 100 aasta tagasi. See sai alguse hädaolukordadeks telkide ja maskide tootmisest. Hädaolukordades oli vajadus peavarju järele ja telke oli väga vaja. Türgi Punase Poolkuu roll on reageerida mõjutatud inimeste vajadustele. Lisaks levisid ümberringi haigused ja seetõttu alustati teise suunana maskide tootmist.
Neid ajaloolisi tootmisi hallatakse tänapäeval uues põlvkonnas ja versioonis Kizilay investeeringute portfelli all. See on suur kommertskontsern, mis on meie rahvusliku seltsi suurim doonor. See kuulub sajaprotsendiliselt türklastele ja selle all on meil mitmeid ettevõtteid, 11 ettevõtet, mis pakuvad kõike vajalikku – alates logistikast kuni haiglateenusteni.
Kõik need teenused toovad rahvuslikule seltsile tulu, et selts saaks teha oma muid humanitaartegevusi. Aastas, kui tuua vaid mõned näited, suudavad meie tootmisüksused toota kuni 180 000 telki ja neli miljardit pudelit mineraalvett – viimane on Türgi turul teisel kohal. Nii et need äriühingud, mis meil on, teenivad tulu meie humanitaartegevuse toetamiseks.
Jagame oma võimekust ja teadmisi ka rahvuslike partneritega üle maailma. Viimased kolm aastat oleme algatanud olulisi partnerlusi Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Föderatsiooniga ja mitme rahvusliu seltsiga. Täna liitub ka Eesti Punane Rist selle partnerlusgrupiga, kus uurime turuvõimalusi ja jätkame arutelusid, kuidas kõige paremini kasutada Türgi Punase Poolkuu teadmisi ja kogemusi ning Eesti Punase Risti kirge ja tahet.
Millised on Türgis täna suurimad humanitaarprobleemid?
Eelmise aasta veebruaris tabas meie riiki suurim loodusõnnetus, selle sajandi suurim maavärin. Kaotasime 50 000 elu, sajad tuhanded said vigastada, see mõjutas miljoneid inimesi, kes pidid oma kodudest lahkuma. Seega seisime silmitsi suure hädaolukorraga, kus palusime rahvusvahelist abi. Meie Punase Risti ja Punase Poolkuu pere oli esimene, kes tuli appi nii materiaalse kui ka rahalise toega, teiste hulgas ka Eesti Punane Rist, mis kogus annetusi ja toetas meie üleskutset enam kui 25 000 euroga, kui ma õigesti mäletan.
Nii nagu Eesti Punane Rist, aitasid meid ka teised ülemaailmsed Punase Risti ja Punase Poolkuu liikmed. Meie peamine ülesanne hädaolukordades on tagada, et kõigil oleks vajalik toit. Sekundaarsed rollid hõlmavad varjupaiga pakkumist, vaimse tervise ja psühhosotsiaalset tuge, verehaldust, logistikat ja telekommunikatsiooni. Kuid meie peamine roll on toit. Türgi Punane Poolkuu valmistub hädaolukordades alati toiduabi pakkumiseks. Hädaolukorrad ei ole aeg plaanide tegemiseks, plaanid peavad olema eelnevalt paigas. Hädaolukorrad on aeg nende plaanide elluviimiseks ja täitmiseks. Pärast eelmisel aastal toimunud maavärinat olime valmis ja rahulolu-uuringud näitasid, et Türgi Punase Poolkuu vastutus toiduabi osas täideti edukalt. Keegi ei pidanud kannatama toidupuuduse all.
Muidugi ei tegutsenud seal ainult meie, Türgi Punane Poolkuu, me juhtisime ka sektorit, koordineerides teisi osapooli, sealhulgas omavalitsusi, MTÜsid ja humanitaarorganisatsioone. Tulemused saavutati koostöös ja sektori koordineerimise kaudu. Meie vastutus kandus hädaolukorrast varase taastumise faasi ja nüüd oleme üle läinud sularahaabile, mis on väärikam ja sageli tõhusam. Sularahaabi ei tähenda ainult inimeste põhivajaduste katmist, vaid see on ka psühhosotsiaalne tugi, mis toob inimestele normaalsuse tunde. Seega püüame leida parima hetke ja võimalikult kiiresti liikuda toiduabilt sularahaabile.
Mainisid, et inimesed arvavad vahest, et Punane Poolkuu on riigiasutus.
Avalikkus võib arvata, et oleme valitsus- või avalik-õiguslik institutsioon. See tuleneb pisut meie aktiivsest reageerimisest hädaolukordadele koos ministeeriumite ja avalike institutsioonidega.
Oleme Punase Risti ja Punase Poolkuu seltsidega aktiivsed ja teeme koostööd riigi ning avalike institutsioonidega. Kuna me näeme välja korporatiivsed, me näeme välja jätkusuutlikud ja oleme koos avalike institutsioonidega. See tekitab inimestele arusaamise, et oleme võib olla avalik-õiguslik asutus.
Meie puhul, Türgis, on meil riiklikud kohustused, mida me täidame, näiteks verehaldus. Kogume verd, töötleme seda meditsiiniliselt ja jagame seejärel haiglatele. Nii et avalikkus näeb meid igas haiglas koos arstide ja tervishoiuministeeriumiga, nii et nad arvavad, et oleme üks osa laiemast meditsiinisüsteemist.
Kuid ka suhted, mis meil on oma valitsuste ja vastavate asutustega, on ainulaadsed. Meil on oma valitsust abistav roll ja meie valitsusel on Punast Risti ja Punast Poolkuud abistav roll. See erineb olenevalt regioonist ja riigist. Meie puhul on meil võtmeroll, nagu ma ütlesin, verehalduses.
Türgi Punane Poolkuu vastutab verevaldkonna eest Türgis ning katastroofide korral oleme vastutavad toiduabi ja massitoitlustamise eest. Valitsus toetab meid nende rollide täitmisel. See ei ole ühesuunaline tänav – valitsused ja rahvuslikud seltsid abistavad üksteist, nii et meil on ainulaadne positsioon võrreldes teiste osapooltega. Kuid see ei tähenda, et Punase Risti ja Punase Poolkuu seltsid oleksid avalikud asutused. Nad teevad koostööd avalike asutustega, nii palju kui vajalik ja võimalik, et aidata abivajajaid oma riikides.
Türgis, kus rahvaarv on 85 miljonit, teab igaüks Türgi Punast Poolkuud. Peaaegu kõigil on mälestus või kogemus Türgi Punase Poolkuuga, sest aastas annetab 85 miljonist inimesest 5 miljonit oma verd Türgi Punasele Poolkuule ja teised miljonid saavad selle vere komponente. Seega on Türgi Punane Poolkuu kõikjal riigis. Kui küsida rahvalt, ütlevad nad esmalt, et Kizilay on meiega hädaolukordades.
Oleme ühenduses kogukondadega juba algkoolist alates, kus lapsed kannavad uhkusega Kizilay käepaelu, sest nad vastutavad esmaabikohvri eest klassiruumis. Nii et sa oled Punase Poolkuu esindaja klassis. Sul on esmaabikomplekt, mis paneb sind end tundma nagu arst.
Mina olin Punase Poolkuu esindaja oma klassis ja see oli uhke tunne. Türgi Punase Poolkuu strateegia on hästi tuntud ja rahvas toetab seda. Seetõttu saame tegutseda 50 riigis üle maailma. Kui käivitame toetuskampaania Jeemenile, Ukrainale, Sudaanile või Gazale, tormab meie avalikkus toetama meie kampaaniaid kas annetuste või rahalise abiga.
Türgi asub geograafiliselt keerulisel ristmikul.
Türgi on alati seotud olnud migratsioonioperatsioonidega ja rahvastikuliikumistega. Tänapäeval, kõige hiljutisemalt 10–13 aastat tagasi, oli suur rahvastikuliikumine Süüriast. Inimesed pidid põgenema oma riigist. Peaaegu neli miljonit inimest elab endiselt Türgis ja veel 4-5 miljonit inimest toetame Põhja-Süürias koos laiema Punase Risti ja Punase Poolkuuga liikumisega.
Türgi asub geopoliitilise pinge piirkonnas, mis on alati kuum ja muutub veelgi raskemaks. Kuid Türgi on jäänud tugevaks rahvuseks ja riigiks nende kriiside keskel ning see on oluline partner Euroopa Liidule, olles tugev liitlane kõigi nende kriisidega silmitsi seismisel. Seega on riik tugev, rahvas tugev, võõrustades paljusid haavatavaid inimesi, kes tulevad erinevatest kriisidest otsima turvalisust, kuid samal ajal tehes koostööd Euroopaga, et koos hallata suurt migratsiooniküsimust.
Me rakendame erinevaid programme, eriti nende ebaseaduslike sisserändajate jaoks, kes pidid oma riigist lahkuma majanduslikel põhjustel või konflikti tõttu, et leida püsivaid lahendusi, mis võimaldaksid neil turvaliselt ja väärikalt oma riiki tagasi pöörduda ja aidata neil oma kodumaal oma elu uuesti alustada.
Seetõttu töötame nüüd Pakistanis, Afganistanis ja Iraagis. Toetame inimesi liikumisel ja nende saabumisel.
Millised on suurimad väljakutsed?
Türgi Punase Poolkuu suurimad väljakutsed sarnanevad humanitaarvaldkonna väljakutsetega üle maailma. Täna, võrreldes 20 aasta taguse ajaga, oli suurim väljakutse ressursside leidmine ja looduskatastroofide arvu suurenemine kogu maailmas. Kuid täna on lisaks sellele humanitaarabi kättesaadavus veel üks suur väljakutse.
Täna, isegi kui teil on ressursse, nii inimressursse kui ka rahalisi vahendeid, ei ole humanitaartöötajail võimalik ligi pääseda abivajajateni kogu maailmas. Töötame nüüd stressirohkemas ja raskemates tingimustes võrreldes 20 aasta taguse ajaga. Näiteks Jeemenis, Afganistanis, Sudaanis, Ukrainas, eriti täna Gazas, ei lubata humanitaarabitöötajatel abivajajatele abi pakkuda. Ja see ei mahu meie südamesse. See ei tohiks rahvusvahelise humanitaarõiguse raames olla võimalik. Tsiviilisikuid tuleks lubada aidata igas olukorras.
Humanitaarabi kättesaadavuse keelamine ei ole rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt lubatud. Me seisame üha enam silmitsi omavolilise humanitaarabi andmise keelamisega. Me seisame silmitsi üha suurema hulga humanitaarabi andjatele suunatud rünnakutega. Töötame vähem turvalistes ja humanitaarabi vajajatele vähem ligipääsetavates tingimustes.
Humanitaartöötajad püüavad jõuda ja aidata abi vajavaid inimesi. Seega suurim väljakutse humanitaartöötajatele on turvalisuse ja juurdepääsu probleemid. Need on lisaks juba olemasolevatele humanitaarvajadustele ja rahastamisprobleemidele. Vajadused kasvavad, kuid humanitaarfinantseerimine ei kasva sama tempoga.
Kümme aastat tagasi vaadates statistikat, nägin 68 intsidenti, millega humanitaarabitöötajad üle maailma ühel aastal kokku puutusid. Kuid täna on see arv üle 300. See hõlmab humanitaarabitöötajate tapmist, röövimist, vigastamist jne. Seega on see tänase päeva suurim probleem. Me ei aktsepteeri seda olukorda ja kutsume kõiki konfliktiosalisi üles austama rahvusvahelist humanitaarõigust ja võimaldama humanitaarabi andmist.