Eesti inimeste esmaabiteadmised on ühelt poolt paremad, kui sageli arvame, kuid teisalt ebakindlamad, kui kriitilises olukorras tegelikult vaja. Suurem osa inimesi teab teoorias, kuidas elupäästvat abi anda, kuid pärisolukorras jäädakse kõhklema või taandutakse sootuks.
Esmaabiõpe on paljudele ühekordne episood – koolis, autokoolis või töökohal. Oskused hakkavad märgatavalt nõrgenema kolme kuni kuue kuu möödudes, kui neid ei harjutata. Eestis eeldatakse aga sageli, et kord kolme aasta jooksul läbitud koolitus «peaks olema piisav». Tegelikkus räägib muud.
Kas areng on toimunud? Jah. Aga palju on veel teha.
Viimastel aastatel on esmaabiõpe liikunud järjest rohkematesse koolidesse ja laste- aedadesse. Avalikesse kohtadesse on lisandunud elustamisaparaate, ühiskondlik teadlikkus on kasvanud ning kriisikäitumise juhised levivad sotsiaalmeedias.
Ka tervishoiutöötajad, päästjad ja Punase Risti koolitajad on nähtavamad ning rõhutavad üha rohkem sekkumise olulisust. Edulood, kus juhuslik möödakäija päästab elu, ei ole enam haruldused.
Elupäästva esmaabi oskustega inimesi on endiselt liiga vähe. Teatakse, et tuleb helistada 112 ja kasutada AED-seadet, aga kardetakse, et «aparaat on teistsugune kui koolitusel». Suure verejooksu peatamine, hingamisteede avamine või õige südamemassaaž on sageli teadmiste või julguse taga kinni.
Aastatel 2020–2025 koolitati sotsiaalministeeriumi ja Punase Risti koostöös 95 000 inimest. Eesmärk: igas leibkonnas olgu vähemalt üks esmaabi oskaja.
Riik pole loonud süsteemi, kus oskusi regulaarselt uuendatakse. Tööandjad näevad koolitust sageli formaalsusena. Koolid käsitlevad esmaabi projektipäevana, mitte osana haridusest. Omavalitsused võiksid hoida kogukondlikku väljaõpet käigus, kuid seda tehakse harva. Ise mõtleme liiga sageli, et «minuga seda ei juhtu» või «keegi teine tuleb appi».
Lahendused on olemas ja need ei ole keerulised. Esiteks: regulaarne kordusõpe. Praktilised oskused vajavad kordamist. Ideaalis võiks iga inimene uuendada elupäästvaid oskusi vähemalt kord kahe aasta jooksul.
Ka on tarvis rohkem lühikesi ja kättesaadavaid koolitusi. 45-minutilised praktilised sessioonid kogukonnakeskustes, spordiklubides, koolides, kaubanduskeskustes – madal lävi, selge kasu. Vajalikud on vaid mannekeen ja pädev juhendaja.
AED-seade aitab, kui julgeda seda kasutada. Vajame paremat märgistust, rohkem tutvustusi ja avalikke demonstratsioone.
Noorelt õpitud oskused püsivad paremini. Praktika koolides ja noortekeskustes looks ühiskonnale tugeva turvavõrgu.
Kasuks tuleb ka hoiakute muutus: esmaabi kui kodanikupädevus. Sama elementaarne nagu tuleohutus või liikluskäitumine.
Meil on head koolitajad, motiveeritud kogukonnad ja kasvav teadlikkus. Puudu on vaid otsus võtta esmaabiõpet sama tõsiselt kui teisi elupäästvaid süsteeme.
Kvaliteetne esmaabiõpe ei ole «õige hinna» küsimus. Oskus ei teki slaidide vaatamisest, vaid harjutamisest: mannekeenil elustamine, verejooksu peatamine, tegevusjärjekorra läbimängimine.
Elupäästvad oskused sünnivad käed-külge-õppest, mis annab kriisihetkel tegutsemisjulguse. Kui need pole piisavad, pole süüdi ükski konkreetne osapool. See on meie kõigi ühine tegemata töö – ning seetõttu ka meie ühine võimalus seda muuta.