5. detsembril tähistatakse üle maailma Rahvusvahelist Vabatahtlike Päeva – päeva, mis tuletab meile meelde, et Punase Risti töö tugineb eelkõige inimestele. Neile, kes panevad selga punase vesti ja astuvad abivajajate kõrvale just siis, kui seda enim vajatakse. Sel aastal tunnustasime oma tublimaid teenetemärgiga ning palusime neil rääkida, mida vabatahtlikuks olemine neile tähendab.
Nende lood on ausad, soojad ja inspireerivad.
„Läksin ja jäin,“ – Ave Puru, Viljandimaa seltsi vabatahtlik
Ave teekond algas ligi 25 aastat tagasi ühest Sakala ajalehe kuulutusest.
„See kõnetas mind. Läksin. Ja jäin,“ ütleb ta lihtsalt.
Tema jaoks on iga üritus, kus vabatahtlikud loovad osalejatele turvatunnet, tähendusrikas.
„Inimesed ütlevad enne starti: nüüd on mul rahulikum, sest teie olete kohal.“
Punast Risti kirjeldab Ave kui sõpruskonda, kus väärtustatakse nii aega kui südamesoojust.
„Ühtsuses peitub jõud. See on koht, kus mõistetakse päriselt.“
„Õppida, õpetada ja kedagi päriselt aidata,“ – Rainer Põhjala, Raplamaa seltsi vabatahtlik
Raineri tee Punase Ristini algas pisut juhuslikult, kuid juba esimestest päevadest sai vabatahtlikkusest midagi palju enamat.
„Ei ole olnud päevagi, mil oleksin oma valikut kahetsenud,“ ütleb ta.
Kõige suuremat rõõmu valmistab talle õpetamine:
„See hetk, kui näen inimeste silmis sädet ja saan neile näidata, et esmaabi pole müstika – see on hindamatu.“
Tema kolleegid kirjeldavad Rainerit sõnadega aus, humoorikas, otsekohene ja põhimõttekindel – tõeline Punase Risti inimene.
„Olen ikka Punase Risti usku,“ – Svetlana Oper, Valgamaa seltsi vabatahtlik
Svetlana jaoks algas kõik soovist tutvustada oma õpilastele Punase Risti põhimõtteid. Sellest kasvas aga välja midagi palju suuremat.
„Õhkkond oli nii toetav, et astusin ise vabatahtlikuks – ja olen siiani,“ ütleb ta.
Temale on suure mõju jätnud psühhosotsiaalse toe koolitused ja töö Ukraina sõjapõgenike abitelefonil.
„Olen hoidnud telefoni vahel ööpäevaringselt sees, et olla olemas… See kogemus õpetas, kui väga on inimestel tuge vaja.“
Tema silmis on Punane Rist kogukond, kuhu tullakse südamega ja kus leitakse mõttekaaslased ning isegi eluaegsed sõbrad.
„Ma ei karda verd ega elu ennast,“ – Isabell Maripuu, Pärnumaa seltsi vabatahtlik
Isabell liitus, sest tundis, et tahab aidata ja tal on selleks vajalik julgus.
„Ukraina sõjapõgenike aitamine andis mulle võimaluse kogeda, kui suur võib olla vabatahtliku roll. See oli võimas.“
Tema jaoks on Punane Rist paik, kus saab kohe tegutseda ja õpitut rakendada.
„Meil on Pärnus just nii mõnus seltskond, et isegi vanem vabatahtlik saab end tunda hoituna ja vajalikuna.“
Kõigi nende lugude taga on üks selge sõnum:
Punane Rist ei ole lihtsalt organisatsioon – Punane Rist on kõigepealt meie inimesed, kes:
- tulevad appi sõltumata kellaajast,
- on valmis kuulama ja toetama,
- usuvad, et iga tegu loeb,
- hoiavad oma kogukonda.
Need lood näitavad, et vabatahtlikkus ei ole pelgalt heategu, vaid eluviis, mis muudab nii aitajat kui abisaajat.
Tule vabatahtlikuks!
Kui Ave, Raineri, Svetlana, Isabelli lood sind kõnetasid, siis tea — ruumi on alati veel ühele heale inimesele. 🙂
👉 Liitu Punase Ristiga: https://redcross.ee/liitu