Miks ei tohi maailm harjuda nende tapmisega, kes teisi aitavad?
Ülemaailmsel humanitaarabi päeval kutsuvad Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Föderatsiooni (IFRC) president Kate Forbes ja Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (ICRC) president Mirjana Spoljaric üles tegutsema jõulisemalt humanitaarabitöötajate kaitsmiseks ja humanitaarabi osutamiseks vajaliku turvalise tegutsemisruumi säilitamiseks.
Ülemaailmsel humanitaarabi päeval tunnustame õigustatult humanitaarabitöötajate ja vabatahtlike julgust. Kuid ajal, mil abistajaid hukkub rekordiliselt palju, ei piisa enam üksnes nende julguse ja pühendumuse tunnustamisest.
2026. aastal on Punase Risti ja Punase Poolkuu rahvusvaheline liikumine leinanud juba 12 kolleegi, kes on oma tööd tehes vägivaldsetes vahejuhtumites hukkunud. 2025. aastal oli neid 24. Me ei tohi lasta muutuda normaalsuseks sellel, et humanitaarabitöötajaid rünnatakse.
On reaalne oht, et maailm hakkab võtma rünnakuid, vigastusi ja surma kui humanitaartöö paratamatut osa. Vastus sellele ei saa olla nõudmine, et abistajad oleksid veel julgemad. Meie ülesanne on tagada, et nad saaksid oma tööd teha turvaliselt.
Tegelikkus kriisipiirkondades
Iga päev alustavad kusagil maailmas tööd inimesed teadmisega, et nad ei pruugi õhtul koju jõuda.
Nad on meedikud, autojuhid, insenerid ja vabatahtlikud. Nende julgus on erakordne, kuid julgus ei peata kuule ega taga turvalist ligipääsu inimestele, kes abi vajavad.
Humanitaartöö keskkond muutub samal ajal üha keerulisemaks. Polariseerunud maailmas vaidlustatakse fakte, usaldus on habras ning valeinfo levib kiiresti. Poliitikute, avaliku elu tegelaste, meedia ja veebiplatvormide sõnadel on otsene mõju keskkonnale, milles humanitaarabi osutatakse.
Humanitaarabitöötajate halvustamine, erapooletu abi kahtluse alla seadmine või usalduse õõnestamine Punase Risti ja Punase Poolkuu embleemide vastu võib muuta niigi ohtliku töö veel ohtlikumaks.
Ka veebis levitatav väär- ja desinformatsioon ei pruugi jääda üksnes internetti. Selle tagajärjeks võib olla reaalne vaenulikkus ja suurem oht inimestele, kes töötavad kriisipiirkondades.
Humanitaarabitöötajate kaitsmiseks on vaja tegusid
Humanitaarabitöötajate turvalisus sõltub sellest, kas riigid ja relvakonfliktide osapooled täidavad oma rahvusvahelisest humanitaarõigusest tulenevaid kohustusi.
122 riiki on allkirjastanud humanitaarabitöötajate kaitse deklaratsiooni. See on oluline samm, kuid kokkulepetel on tähendus ainult siis, kui neile järgnevad reaalsed tegevused.
Toetussõnad humanitaarabitöötajatele on olulised. Kuid sõnade kõrval on vaja otsuseid ja tegusid.
Need, kellel on võim ja mõju, peavad austama rahvusvahelise humanitaarõiguse reegleid, kaitsma humanitaarabi osutamiseks vajalikku tegutsemisruumi ning võimaldama abistajatel jõuda inimesteni, kes neid vajavad – ja jõuda pärast oma töö tegemist turvaliselt koju.
Humanitaarabitöötajate kaitsmine ei ole teene abiorganisatsioonidele. See on kohustus.
Ja veelgi enam – sellest võib sõltuda inimese elu, kes ühel päeval vajab kohale jõudvat kiirabiautot, tema juurde jäävat vabatahtlikku või humanitaarabitöötajat, kellel on võimalik temani turvaliselt jõuda.
Kui humanitaarabitöötajaid rünnatakse, kaotavad kogukonnad ligipääsu abile ja lootusele.
Me ei tohi sellega harjuda.
Humanitaarabitöötajad ei ole sihtmärgid.
#WorldHumanitarianDay #ActForHumanity #ProtectHumanity #NotATarget
Artikkel põhineb IFRC presidendi Kate Forbesi ja ICRC presidendi Mirjana Spoljarici 18. augustil 2026 avaldatud ühisel pöördumisel.
ICRC originaalartikkel „Why the world cannot normalize the killing of those who help“